Mida kujutab endast lubi?

Sisukord

Lubi on materjal, mida saadakse lubjakivist. Lubjakivi on maavara, mida kaevandatakse enamasti  karjääriviisiliselt. Lubi on pika ajalooga materjal, seda on kasutatud üle maailma sideainena müüriladumisel ja krohvimisel. Lubja tootmine ja kasutamine kahanes oluliselt, kui 19. sajandi lõpul võeti kasutusele tsement.

Kuidas lupja saadakse? 

Lubja tootmine jaguneb kaheks: traditsiooniline tootmisviis ja tööstuslik tootmisviis. Tootmine saab alguse paekivi karjääridest, kus tööstusliku tootmise puhul murtakse ja kobestatakse kivimeid purustus- ja lõhkeseadmetega ning traditsioonilise tootmise puhul murtakse lubjakivi käsitsi haamritega. Lubjakivi läheb edasi töötlemisele, kus see põletatakse spetsiaalsetes ahjudes kõrgel temperatuuril. Tulemuseks saadakse kustutamata lubi, mida järgnevalt kustutatakse sõltuvalt tootmisviisist. Tööstuslikul viisil kustutatakse lubi vähese veega pulbriks ning lubi läheb koheselt edasi turustamisele. Traditsioonilisel viisil kustutatakse lupja rohke veega. Soojus eraldub ning tulemuseks on lubjapasta, mis jäetakse laagerduma mitmeteks kuudeks kuni mitmeteks aastateks spetsiaalsetes lubjahaudades/vannides. Traditsioonilisel viisil toodetud lubjapasta ehitusfüüsikalised omadused on kõige kvaliteetsemad, sest pika laagerdumise tulemusel on lubjaosakesed peenemad ja seetõttu sideainena kõige paremad.  

Kus lupja kasutatakse?

Lubjakivi kasutatakse tänapäeval kõige laialdasemalt ehitusvaldkonnas: betoonis, teedeehituses. Lubjakivist toodetud lupja seevastu kasutatakse kõige laiemalt mitmetes tööstustes, nagu metallitööstus, paberitööstus (paberimassi valmistamisel), väetise tööstused, lisaks joogi- ja heitvee puhastamisel, kanasöötades. 

Lubjakivist toodetud lupja kasutatakse ka sise- ja välisviimistlusmaterjalina, mis on taas populaarseks saamas lubja heade omaduste tõttu. Põllumajanduses kasutatakse lupja muldade neutraliseerimiseks, et happelised mullad muuta aluselisemaks. 

Lubja erilised omadused

Lubi, olles looduslik materjal, on oma omaduste poolest saviga väga sarnane. Näiteks suudavad mõlemad väga efektiivselt reguleerida õhuniiskust ning neutraliseerida kahjulikke aineid ja ebameeldivaid lõhnasid. Tänu oma hügroskoopsusele, “hingavusele” ja vastupidavusele eelistavad paljud pered oma kodu siseviimistluseks kasutada lubikrohvi see loob tervisliku sisekliima, mis on meile inimestena loomulik ja naturaalne. 

Lisaks eelnevale on lubjal veel mõned ainulaadsed omadused: kõrge pH tase ning nähtus nimega karboniseerumine. Kõrge pH tase ei meeldi hallitusseentele, seega soovitatakse lupja kasutada krohvina vannitubades ja muudes niisketes ruumides. Lubi on väga vastupidav pidevale temperatuurikõikumisele, mistõttu on see end õigustanud ka ekstreemsetes tingimustes, saades hakkama nii lõunariikide kõrbekuumuses kui ka külmades põhjamaistes riikides.

Karboniseerumine aga tähendab, et lubi ehitusmaterjalina ei kuiva nagu savi ning ei kivistu nagu tsement, vaid kivistub, reageerides õhus leiduva süsihappegaasiga. Selline “kivistumise” protsess on aeglasem kui tsemendi puhul. Lubi vajab karboniseerumiseks õhuniiskust. Seetõttu on väga oluline, milline on ilm välisviimistlustööde ajal, kus kasutatakse lupja. Parim ilm lubjatööde tegemiseks välistingimustes on suvine periood pilvisemate ja jahedamate ilmadega, kus öökülmade oht on möödas ning kuum südasuve päike ei küta fassaadipindasid.  Tuleb arvestada, et lubjal põhinevate viimistlusmaterjalidega töötamine nõuab teadmisi ja spetsiifilisi töövõtteid. Lisaks on oluline teada, et puithooneid ja muid looduslikke seinasid ei tohi tsemendiga krohvida (ehitusfüüsikaliselt liiga tugev ja tihe materjal). Sellisel puhul tulebki appi lubikrohv. Lubi hoiab puitu, olles pehmem ja elastsem ning difuusne (“hingav”) viimistlusmaterjal. 

Lubja kasutamise mõju keskkonnale

Lubja mõju keskkonnale väljendub lubjakivi kaevandamisel (puurimine ja lõhkamine) ning põletamisel (CO2 emissioon). Lubjakivi kaevandamist ja töötlemist tuleb keskkonnamõju osas jagada kaheks: tööstuslikult toodetud lubi ja traditsiooniliselt (käsitsi) toodetud lubi. Milline on nende kahe vahe keskkonna seisukohast?

Traditsioonilisel viisil lubja tootmine on keskkonna jaoks kõige “pehmema” jäljega. Lubja kaevandamine käib käsitsi haamritega ning ainuke esmapilgul energiamahukas osa on lubja põletamine, kuid ka see on tasakaalus, sest lubjakivi põletamiseks kasutatakse puitu tasakaal tuleb sellest, et metsa kasvades seotakse sama palju CO2 nagu seda eraldus sama koguse puidu põletamisel (Eestis tuntud traditsioonilise lubja tootja AS Limex kasutab kütteks hästi kuivanud metsapuitu ja vanu majapalke). Energiamahukust leevendab siinkohal veel asjaolu, et sellisel viisil töödeldud lupja kasutatakse enamasti ehitusvaldkonnas majade välisfassaadidel viimistlusmaterjalina, kus lubi karboniseerumise käigus seob õhust süsihappegaasi uuesti tagasi. Ehk lubja tootmine traditsioonilisel viisil on CO2neutraalne.  

Seega, kui eelistada kohalikku ning traditsioonilisel viisil toodetud lupja, kasutades seda ehitusmaterjalina, on keskkonnamõju väike. Lubja kasuks on ka asjaolu, et ehitusmaterjalina kasutatav lubi on biolagunev.  Lisaks on traditsioonilisel viisil toodetud lubi kvaliteetsem oma siduvate omaduste poolest kui seda on tööstuslikult toodetud lubi.

Tööstuslik lubja tootmine on keskkonna jaoks valusama jäljega. Seda seetõttu, et lubja kaevandamiseks kasutatakse erinevaid puurimis- ja lõhkamisseadmeid ning lubjakivi põletamisest eraldub kümme korda rohkem süsinikdioksiidi kui traditsioonilisel viisil põletatud lubja puhul (Kermo Jürmann Bakalaurusetöö: “Lubi kui traditsiooniline ehitusmaterjal ja lubikrohvi õhuniiskust reguleeriv toime”, lk 8)

Tuues siia võrdluseks tsemenditööstuse, siis lubja keskkonnamõju tsemendi tootmise ja kasutamise kõrval kahvatub. Tsemendi tootmiseks kasutatakse mitut erinevat maavara (liiv, savi, lubjakivi), mida tuleb kaevandada, kasutatakse kõrgemaid temperatuure töötlemisel ning rohkem energiat vajavaid seadmeid. Lisaks kõigele sellele on suur probleem jäätmekäitlemine. Tsement ei ole biolagunev materjal ning tsement hiljem kivistudes ei seo CO2. On kindlaks tehtud, et globaalsest CO2 emissioonist 8%  moodustab tsement.

Olles teadlik erinevate ehitusmaterjalide tootmise mõjust keskkonnale, saame teha ise targemaid ja keskkonnale paremaid otsuseid. Ole teadlik ja vali oma siseruumide viimistluseks savikrohv, kus ei ole vaja lubja tugevust, sest savikrohvi tootmine on minimaalse ökoloogilise jalajäljega. Lubikrohvi kasuta välisfassaadidel, suurema kasutusega siseruumides ja niisketes ruumides, kus on oluline vastupidavus temperatuurikõikumistele ja niiskusele ning lubja tugevus. Tsementi kasuta võimalikult vähestes kogustes, et vähendada CO2 emissiooni ja koormust jäätmekäitluses. Võimalusel asenda see mõne looduslikuma alternatiivi vastu (ehita vundament maakividest, betoonpõranda asemel kasuta savipõrandat ning tsementkrohvi asemel vali lubi- või savikrohv). Selliseid valikuid tehes loome tasakaalu tarbimises ja nõudluses ning aitame kaasa ökoloogilise jalajälje vähendamisele.

Kasutatud allikad:

http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3364_3333.html

https://maapou.keskkonnaharidus.ee/Eesti-maapoue-aarete-infokaardid.pdf

https://www.theguardian.com/commentisfree/2007/oct/23/comment.comment

https://dspace.ut.ee/handle/10062/48379?locale-attribute=et